Kas Eesti on poolearulisi, silmakirjalikke, kadedaid ja ülbeid inimesi täis? Üheks tõestuseks võib tuua Teeme Ära eelse massilise prügi metsa vedamise.
See on nii hirmus, et polegi sõnu.
See näitab, kui haritud ja kultuursed inimesed eestlased siiski on.
Hiljuti lugesin arvamuslugu eestlastest kui väga ebatolerantsest rahvast.
On ka kirjutatud meist kui egoistlikust rahvast, hoolimatust rahvast, kes aitab ja ühineb viimasel hetkel.
Kas meie vähesus on ka meie südamed väikseks teinud?
Nagu pealkirigi ütleb, on toimunud mitu uut algust. Arvatavasti tekib neid kogu aeg, iseasi, kas me neid tähele paneme. Hiljuti tundsin ma kindlasti vähemalt ühte, kui ma enam muusikat ei kuulnud nii nagu varemalt. Muutus toimus pelgalt koosseisu pärast. Või õigemini- minu arusaamatuse tõttu. Õppida ja katsetada on veel palju. Ootan, või ei ootagi… Siiski vist ootan kontserti, et kuulda seda unemuusikat viimast korda ning mõelda juba uue teose peale, mis tuleb arvatavasti totaalselt erinev M.ist.
Samuti panin ma ühe järgmisegi teosega seotud inimesed tööle, et leida õiged sõnad üheks mehiseks koorilauluks, mis sai tellitud P.i sünnipäevaks. Enne talve leitud sõnad tunduvad mulle liialt romantilised. Laul peab valmis saama septembriks.
Samuti on umbes samaks ajaks vaja valmis teha teos ühe Soomes toimuva festivali jaoks. Aga kuna suvi näib nii tegevust täis olevat, siis on kahetsusväärne mõelda sellest, et ma selle jaoks ei saa kirjutatud.
Siiski, puhkust või vaheldust on ka vaja.